Viimane kutsikapõlve näitus

 

Tartus toimunud näituse magasime maha. Muidugi mina siin süüdi ei ole, sest kes mind, kutsikat, ikka kuulda võtab. Nii juhtuski, et sain kutsikana osaleda veel 17. novembril Sillamäel toimuval rahvuslikul näitusel. Saan ju 28. novembril üheksa kuuseks ja siis ma ei ole enam kutsikas.

 

Terve päeva olin tahtmist täis, sest enne olin ju kodus tublilt harjutanud ringis jooksmist ja hammaste näitamist. Kuid just siis. kui tuli kõik oskused välja panna, läks mul kõik sassi. No mitte päris kõik aga ikkagi.Ilusa tippiva jooksu asemel tuli mul väljai galopi ja kalpsamise vahepealset. Seda muidugi pahaks eriti ei pandud - ikkagi kutsikas veel. Aga need täpid! Nojah, mida teha. Ega ma sellepärast ennast värvima kah ei hakka! 

 

Siin oleme Margusega juba oma kapakud ära teinud ja ma näitan parasjagu milline peab olema ühe toreda, rõõmsameelse ja terve kutsika trimmis kere.

 

Ka kohtunik oli seda meelt, et kere on mul hästi arenenud. Olin talle selle eest nii tänulik, et püüdsin talle kohe musi teha aga seda ei peetud heaks tooniks. Aga eks ma siis õpi, selleks ma kutsikasju olengi.

 

Lõppkokkuvõttes läks siiski hästi,   minu eksimustele vaadati läbi sõrmede ja anti eriauhind perspektiivika kutsika eest.

 

Rosett oli ilus küll, kuid hambaga katsudes täiesti maitsetu. Aga kes mind kuulab, selle asemel seda natuke käristada võeti ta minu käest hoopis ära ja nüüd on ta teises toas seina peal. Aga minul on ilma selletagi tegemist.

Oktoobri viimased päevad

Täna öösel oligi see aeg, kui kella keerati terve tunni võrra tagasi. Midagi head sellest ei juhtunud, sest kõht läks ikka omal ajal tühjaks. Kõhukella pole võimalik keerata, aga eks ma harju. Viimasel oktoobri pühapäeval olin tükk aega omas hoovis ja ajasin palli taga. Teatavasti pallimäng nõuab vähemalt kahte - üks kes palli viskaks ja teine, kes palli tagasi tooks.

Aga eks sa katsu korralikult palli mängida,  kui peremehel on mingi suur asi musta toruga käes ja kogu aeg sihib mind. Midagi hullu sellest küll ei sündinud, aga igaks juhuks tuli valvas olla.

                                                             

Kahe palliga oli päris tore mängida - üks lendab ja teine juba hambus. Niimoodi läks aeg päris ruttu ja vahepeal hakkas juba hämarduma. Mõnikord kippusid pallid küll ära kaduma, aga kiire otsin ja hambus ta oligi. Pallil võiks selline spetsiaalne sang küljes olla, siis on teda ju hea hambusse võtta. Teisest küljest ega ta vist siis nii hästi ei põrkaks ja ei veereks.

Ning nii juhtuski, et kõige suurema mängu hoos veeres pall aia alt läbi ja kohe tänavale. Päästeoperatsioon algas kohe,niikaua kui peremees pallile järele läks, jälgisin mina valvsa pilguga palli, et keegi võõras sellega mängima ei hakkaks. Õnneks laabus kõik hästi ja päästeoperatsiooni võis lugeda õnnelikult lõppenuks.  

Suvi läbi

Selleks korraks on siis suvi läbi. Küsite, mida ma teinud olen? Palju asju, aga eelkõige kasvanud ja kasvanud. Suve suursündmuseks sai osavõtt meie tõu erinäitusest. No oli see alles sugulaste kokkutulek. Tädi ja onu ja paljud teised, ning sain kokku ka oma isaga. Ma ei olnud teda näinud ju sündimisest saadik. Vaadake pilte - ja jah, see kõik olen MINA.

Ükskord leidsin laua pealt avatud raamatu ja otsustasin piiluda, mida loetakse. Mnjah, see koeraraamat ilmselt minu kohta ei käi. Ma olen tunduvalt targem.

Lõhn on tuttav. Isa? Isa. Iiisaaaaaaa....

Näitasin küll kõiki oma võlusid kohtunikule aga naisterahvaste maitse on äraarvamatu. Mul on täppe lihtsalt liiga palju...

Auga välja teenitud teine koht. See, kes mulle parasjagu maiust annab on Margus. Tema õpetas mulle kõiki nippe, et ringis hea välja näha.

Teise koha eest sain preemiareisi Narva-Jõesuu. Peremees oli parasjagu liiga kaugele vette läinud, nii et mul tuli kiiremas korras päästeoperatsioon ette võtta. Õnneks lõppes kõik hästi.

Taas Saaremaal

Näe, päris suure torniga on hakkama saadud.

Ma ei saa aru, miks kõik Saaremaal ei ela. Seal on ju nii mõnus! Tegelikult, kui kõik Saaremaal elaks, siis enam nii mõnus ei oleks.

No on vaja niimoodi liikumatult seista. Aga eks ma siis seisa.

Ruumi jooksmiseks ja ja avastamiseks on seal küllaga, ning kui naabrid kaasa arvata ja veel naabrite naabrid kah, siis... no igal juhul tegemist jätkub.

Esimese hooga oma valdusi üle vaadates sain saagiks ühe mitte elava linnu. Suure uhkustundega tõttasin seda oma pererahvale näitama, kuid selle asemel, et rõõmustada saagi üle koos minuga, petsid nad selle alatul kombel minu käest välja. Tõsi, asemele sain ühe hea maiuse, nii et ega ma selle üle eriti ei kurda.

Puhkan, aga olen valvas, äkki toimub midagi ilma minuta.

Kõige rohkem meeldib mulle naabrite valdusi inspekteerida. Ükspäev sattusin naabritädi kanalasse. Pean ütlema, et kanad on üsna mõttetud linnud ja nende ninamees kukk samuti. Küll ma kutsusin neid minuga mängima ja koos kiiremaid ringe tegema, kuid ei midagi. Selle asemel, et elust rõõmu tunda, hakkasin nad hoopis kaagutama ja paaniliselt kanalas edasi-tagasi lendama. Pidu ei kestnud kaua, tuli naabritädi ja seletas, et kand ongi sellised paanitsejad ja mul on parem koju minna. Mis teha - vanemaid inimesi tuleb kuulata.

Kõige mõnusam on juua otse kraanist. Te ei oska?

Suplushooaeg avatud!

Juuni lõpus sai taas külastada piirilinna Narvat, seekord lihtsalt niisama, ilma kindla eesmärgita. Minu lemmikkohaks hakkab kujunema Narva-Jõesuu, mis ka varasematel aegadel on olnud kuulus puhke- ja supluskoht.
Õhtul ja keskusest eemal, kui rahvast on vähem, saab täiesti vabalt rannaribal joosta ja päeva jooksul kogunenud energiat välja elada. Keegi ei sega. Kord sattusin jooksmisega nii hoogu, et ei pannudki tähele, kui rinnust saati vees olin ja siis tuli veel ka üks salakaval laine... Ühesõnaga, ujumishooaeg sai avatud.
Muuseas, see käis kõik nii äkki, et sellest pilte polegi.

Olen kolme kuuline...

Sünnipäev on tore! Tuuakse igasugu kingitusi ja häid maiustusi. Mulle toodi lisaks kõigele ka päris oma voodi. Veendumaks, et kas on ikka päris korralik töö, proovisin kohe hambaga jägi. Pean tunnistama, et selline lähenemine kinkijaid ei rõõmustanud. Võib-olla nad teavad, et voodi on kvaliteetne, mina aga ei tea. See uuring ja maiustused väsitasid mind nii ära, et otsustasin natuke tukkuda.

Otsige mind. Eks ole, olen hästi ennast ära peitnud.

Idapiiri inspekteerimas

Mai viimasel nädalavahetusel sai ette võetud reis idapiirile, et isiklikult veenduda, kas Sõpruse sild on siis omadega täitsa läbi. Kuuldavasti on teise poole mehed hoolivamad oma autojuhtidest, sest ei luba raskeid masinaid sillale, sild olla varise-misohtlik. Jälgisin siis seda liiklust seal sillal, kuid mingit ohtu ei märganud, sild oli autosid täis ja liiklus toimis. See tegevus aga ei huvitanud mind eriti ja sõit Narva-Jõesuu randa tundus olevat tunduvalt parem mõte.

Meri oli ikka väga suur üllatus. Kuidas saab seda vett, mis mu joogikausis on nii palju olla? Tegelikult hiljem selgus, et päris sama vesi see ikka ei olnud kah, see vesi mida ma joon on hea, rannas aga oli see soolaka maitsega.

Kuigi meri sahises vaikselt ja oli igati sõbaraliku moega ei tahtnud ta vaatamata minu korduvatele kutsetele minuga mängima tulla. Võib-olla nii suured asjad ei mängigi väiksematega?

Kutsusin ja kutsusin, aga ei midagi.

No kui ei taha mängida, siis lähen ja otsin muud tegevust.

Ülemere suvekodus

See tuli äkki. Peale lõunat läks mingiks sebimiseks lahti, millest ma esialgu suurt midagi aru ei saanud. Kõik käisid edasi-tagasi mingite asjadega, see tegi mulle palju nalja, sest on ju igati vahva hammastega siit ja sealt kinni haarata ja asjalist mängida. Suure sebimise käigus läks vist lõunasöök kõigil meelest, igal juhul mina seda ei saanud. Selleks ajaks olin juba aru saanud, et nüüd hakkab midagi toimuma. No muidugi, mind tõsteti autosse ja läksimegi. Ega vahepealsest ajast ma suurt midagi ei teagi, silm vajus lihtsalt kinni.

Kui ma ärkasin, sõitsime just mingi müriseva asja peale, nagu hiljem aru sain, oli see praam. Küll ta ikka mürises, aga ega ma ei kartnud, omad olid ju lähedal.

Ning siis olimegi kohal. Kui te vaid teaksite, kui palju uusi lõhnu seal oli... ja rohi, mis oli kõrgem, kui mina. Ringi sai liikuda ainult suurte hüpetega. Hiljem sõi üks mürisev riistapuu selle rohu ära. Proovisin ka ise seda närida, aga ei maitsenud see rohi mulle eriti.

Igal juhul on väga tore rohus terve päeva ringi tuuseldada ja siis õhtul muguvas tugitoolis natuke laulujoru harjutada.

Soolaleivapidu

Hei, teie seal, olete kutsutud minu soolaleiva peole! Nagu ikka kombeks, peale paaripäevast sisseelamist tuleb korraldada soolaleivapidu. Seda ikka selleks, et külalised tooksid toredaid kingitusi, mida saaks oma igapäeva toimetamistes ära kasutada.

Kui ma oma vanast kodust lahkusin, läks nii kiireks, et unustasin needki vähesed asjad, mida olin jõudnud omaks pidama hakata, kaasa võtta. Seega tulin sealt ära kaks kätt taskus või õigemini neli käppa all. Hea, et uues kodus ootas mind päris oma elamine - teleri kasti sisse tehtud pesa. Arvestades tänapäeva kinnisvara hindu, arvan, et see koht läks karja juhil üpris kena kopika maksma.

Just selline, kaaruksega, nägi välja minu esimene kinnisvara.

Aklimatiseerunud paar päeva, vaatasin natuke tõsisema pilguga ringi, et kuidas oma kodu veelgi mugavamaks teha. Silma jäi mingi pehme, ümmargune ja triibluline elukas, mis vedeles jõude diivanil. Minu väikeste hammaste kutsele järele andes, nõustus ta hakkama minu küljealuseks. Paar päeva hiljem lisasin oma asjade nimistusse ka sooja pleedi, mis sama tarbetult diivanil vedeles. Sellega olid esialgsed ettevalmistused tehtud.

Kõige tähtsamad on käpad, need peavad hästi puhanud olema.

Soolaleivaks sain hästi toreda rohelise vaiba, millel on hea joosta ja vahel ka pikali heita, kui väsimus peale tuleb.

Aga mida tood sina mulle soolaleivaks?

Vaip toodi küll, aga sirgu ei tõmmatud. Eks ma pea siis ise seda tegema.

Rahvusküsimus

Sündisin 28. veebruaril 2007 aastal Riia linnas, Lätimaal. Teate, täiesti normaalne koht sündimiseks. Kuna mu isa oli Tartust, ema aga Riiast, siis söömisest, magamisest ja mängimisest vabal ajal mõtlesin ma rahvusküsimuse üle. Nagu isegi aru saate, ei olnud seda aega just ülearu palju. Ning pean ütlema, et midagi tarka ma kah välja ei mõtelnud.
Oma passijärgse nime järgi, mis on Saulites Ythair, võiks arvata, et ma olen läti inglane, ei, pigem läti juut. Ah, nüüd läks päris keeruliseks. Tegelikult ei ole see üldse tähtis, oled sa lätlane või keegi teine, vähemalt siis, kui oled ainult 7 nädalat vana. Tähtis on see, kus, kellega ja kuidas sa elad.
Vaatamata kõigile, kui hakkasin sõitma oma uude koju, mis on juhtumisi ka minu isa maa, hakkas rind uhkusest paisuma. Eestlane olla on ikkagi uhke ja hää, eriti oma isamaal. Tahtsin kohe laulujoru üles võtta, aga kahjuks ei tulnud mulle sõnad meelde. Tulid meelde hoopis mu õed ja vennad ja meel muutus natuke kurvaks.

Uues kodus nõudsin kohe korralikku maalähedast nime, nagu Pauka, Polla või Muri. Õnneks on olemas minust targemaid, ning selle tulemusena sain nimeks Riki. Teab mis maalähedane see nimi nüüd just ei ole, aga tähtis on see, et seal on "R" täht sees.

Uhke ja hää on olla uues kodus. Olen juba 9 nädalat vana.

Ja siis tulin mina, üleni valges

Ega ma seda päris täpselt ei mäleta, aga nii nad räägivad. Esimesed paar nädalt ei näinud ma midagi, õnneks on mul hea nina, mis söögi- ja joogikoha eksimatult üles leidis. Siis, kui ma nägema hakkasin, oli nii minu kui ka mu vendade ja õdede kasukal mõned üksikud mustad täpid. Mõned tahtsid meis aga eriti silma paista ja olid hankinud kusagilt pruuni värvi täpid. Muuseas, ka ninaots on neil pruun.

Alguses mõtlesin, et hangin endale kah pruunid täpid, aga siis mõtlesin ümber, must värv on ikkagi soliidsem ja sobib meesterahvale rohkem.

Just, see olengi mina, seitse nädalat vana.