Kuidas ma naabri kukega mängisin

No tegelikult ei tahtnud ma teda üldse ahistada. Olin suvekodus Saaremaal ja toimetasin oma toimetusi õues, kui üks naabrite kassidest istus ohutus kauguses maha ja hakkas mind jälgima. No iga endast lugupidav koer oleks endast välja läinud. Püüdsin kassile selgeks teha, et see on minu territoorium aga või ta sellest aru sai. Lõpuks jõudis talle midagi kohale ja kass läks omi toimetusi tegema.

Tuli ka peremees minu haukumise peale välja ja hakkas mind tuppa viima. Kõik olekski korras olnud, kui mitte väike vääratus ja ma olingi vaba. Loomulikult tahtsin sellele kassile selgeks teha kes siin on peremees. Tiir ümber maja ei andnud tulemust. Naabritädi juurest kostus mingit kaagutamist ja ma otsustasin korra sealt läbi põigata.

Väiksena sai seal päris tihti käidud, nii et ma enam vähem aimasin, mis seal on. Minu üllatuseks oli neid kaagutajaid seal päris palju ja kui ma nende karjast läbi tuiskasin, jätkus kaagutamist tükiks ajaks. Tiir ümber lauda ja ja uuesti karjast läbi. MMMMõnus… Veel korra… Siis üritas aga kukk minuga asju ajama hakata aga kukk pole ju miskit koer! Siuhh ja kaks sabasulge oli minu hammaste vahel. Kukk läks sellise kohtlemise peale närvi ja püüdis mind nokaga äsada. No ega minagi papist poiss pole ja järgmisel momendil oli mul juba suu kuke sabasulgi täis. Veel üks tiir ümber lauda. Pean tunnistama, et kukest suurt jooksjat küll ei  ole.  Selle ajaga kui ta jõudis pool ringi teha, tegin ma vähemalt kaks! Igal ringil sai ka natuke kuke sabast näksatud ja teda ergutatud kiiremale jooksule.

Kahjuks oli aga kuke kisa nii suur, et peremees oli hetkega mul järel. Püüdsin talle küll näidata, kui lõbus mäng mul parasjagu pooleli on aga see ei andnud tulemusi.

Lõppes see mäng siiski õnnelikult – kukk on elus ja terve, tõsi küll, ilma sabata. Mulle määrati aga mitu tundi tubast aresti.

Kuidas ma auto alla jäin

 

Tõepoolest, see oli nii. See on selline kogemus, mida kellelegi soovida ei tahaks. Juhtus see aga nii: nädal aega tagasi tahtsin minna hoovi oma asju ajama ja seepärast küsisin üsna nõudliku häälega välja. Muidugi mind lasti. Samal ajal ajas naabrimees autot hoovi ja värav suurde maailma oli lahti. Millegipärast nõrgeneb sellisel juhul mu kõrvakuulmine kümneid kordi ja nii ei kuulnudki ma kui peremees mind keelas. Vabadus! Mida aga vabadusega peale hakata? Muidugi minna maailma uudistama ja kuna on neli käppa, siis ainult jooksuga.

Siis see kõik juhtuski, auto tuli hirmsa hooga ja ma sain sellise löögi, et lendasin nagu õlekubu sealt eemale. Ainus mõte oli, et peremees minuga ei pahandaks ja ruttu pugeda tema kaitsva selja varju. Mis edasi sündis, ei taha ma rääkida. Karjed, ehmunud näod ja... kus on peremees, ruttu ruttu tema juurde, tema aitab.

Äkitselt olin ma tema süles, ssis toas ja hetk hiljem autos. Arst, tilguti, röntgen, süst ja mingi võõras puur. Kuidas ma ei tahtnud sinna üksi minna. Süst hakkas vist mõjuma, sest olemine muutus kuidagi eriti uduseks. Mõni aeg hiljem tuli peremees mulle järgi. Püüdsin kõigest väest saba liputada, kuid see oli millegipärast eriti raskeks muutunud.

Kodus avastasin, et on äraütlemata mõnus oma puuris lamada ja ümberkaudseid jälgida. Lubasin endale, et enam kunagi ma ära ei jookse.

 

Jõulud ja uus aasta

 

Esimesed Jõulud ja aastavahetus. Mis seal ikka nii väga erilist oli. Toodi mingi okkaline puu tuppa ja pandi nurka seisma. Mul tekkis seoses puuga igasuguseid mõtteid aga igaks juhuks ei hakanud ma neid realiseerima, kuigi oleks ju võinud kolme käpa peal seismist harjutada küll.

Mulle meeldis hoopis selle puu juures taburetil istuda. No seda sellepärast et muidu ei ulatunud nende ümmarguste asjadeni, mis seal rippusid.

 

 

 

 

 

 

 

Kõige rohkem meeldis mulle

aga kamina ees pikutada ja tulle vaadata. See oli nii mõnus, kui kaminast õhkus soojust. Kõigepelt tuli üks külg soojendada ja siis teine. Ning seejuures valvata, et mingit pahandust ei juhtuks. Ükskord ma juba kõrvetasin oma vuntsid gaasipliidil ära. Loodan, et seda enam ei juhtu.

Viimane kutsikapõlve näitus

 

Tartus toimunud näituse magasime maha. Muidugi mina siin süüdi ei ole, sest kes mind, kutsikat, ikka kuulda võtab. Nii juhtuski, et sain kutsikana osaleda veel 17. novembril Sillamäel toimuval rahvuslikul näitusel. Saan ju 28. novembril üheksa kuuseks ja siis ma ei ole enam kutsikas.

 

Terve päeva olin tahtmist täis, sest enne olin ju kodus tublilt harjutanud ringis jooksmist ja hammaste näitamist. Kuid just siis. kui tuli kõik oskused välja panna, läks mul kõik sassi. No mitte päris kõik aga ikkagi.Ilusa tippiva jooksu asemel tuli mul väljai galopi ja kalpsamise vahepealset. Seda muidugi pahaks eriti ei pandud - ikkagi kutsikas veel. Aga need täpid! Nojah, mida teha. Ega ma sellepärast ennast värvima kah ei hakka! 

 

Siin oleme Margusega juba oma kapakud ära teinud ja ma näitan parasjagu milline peab olema ühe toreda, rõõmsameelse ja terve kutsika trimmis kere.

 

Ka kohtunik oli seda meelt, et kere on mul hästi arenenud. Olin talle selle eest nii tänulik, et püüdsin talle kohe musi teha aga seda ei peetud heaks tooniks. Aga eks ma siis õpi, selleks ma kutsikasju olengi.

 

Lõppkokkuvõttes läks siiski hästi,   minu eksimustele vaadati läbi sõrmede ja anti eriauhind perspektiivika kutsika eest.

 

Rosett oli ilus küll, kuid hambaga katsudes täiesti maitsetu. Aga kes mind kuulab, selle asemel seda natuke käristada võeti ta minu käest hoopis ära ja nüüd on ta teises toas seina peal. Aga minul on ilma selletagi tegemist.

Oktoobri viimased päevad

Täna öösel oligi see aeg, kui kella keerati terve tunni võrra tagasi. Midagi head sellest ei juhtunud, sest kõht läks ikka omal ajal tühjaks. Kõhukella pole võimalik keerata, aga eks ma harju. Viimasel oktoobri pühapäeval olin tükk aega omas hoovis ja ajasin palli taga. Teatavasti pallimäng nõuab vähemalt kahte - üks kes palli viskaks ja teine, kes palli tagasi tooks.

Aga eks sa katsu korralikult palli mängida,  kui peremehel on mingi suur asi musta toruga käes ja kogu aeg sihib mind. Midagi hullu sellest küll ei sündinud, aga igaks juhuks tuli valvas olla.

                                                             

Kahe palliga oli päris tore mängida - üks lendab ja teine juba hambus. Niimoodi läks aeg päris ruttu ja vahepeal hakkas juba hämarduma. Mõnikord kippusid pallid küll ära kaduma, aga kiire otsin ja hambus ta oligi. Pallil võiks selline spetsiaalne sang küljes olla, siis on teda ju hea hambusse võtta. Teisest küljest ega ta vist siis nii hästi ei põrkaks ja ei veereks.

Ning nii juhtuski, et kõige suurema mängu hoos veeres pall aia alt läbi ja kohe tänavale. Päästeoperatsioon algas kohe,niikaua kui peremees pallile järele läks, jälgisin mina valvsa pilguga palli, et keegi võõras sellega mängima ei hakkaks. Õnneks laabus kõik hästi ja päästeoperatsiooni võis lugeda õnnelikult lõppenuks.  

Suvi läbi

Selleks korraks on siis suvi läbi. Küsite, mida ma teinud olen? Palju asju, aga eelkõige kasvanud ja kasvanud. Suve suursündmuseks sai osavõtt meie tõu erinäitusest. No oli see alles sugulaste kokkutulek. Tädi ja onu ja paljud teised, ning sain kokku ka oma isaga. Ma ei olnud teda näinud ju sündimisest saadik. Vaadake pilte - ja jah, see kõik olen MINA.

Ükskord leidsin laua pealt avatud raamatu ja otsustasin piiluda, mida loetakse. Mnjah, see koeraraamat ilmselt minu kohta ei käi. Ma olen tunduvalt targem.

Lõhn on tuttav. Isa? Isa. Iiisaaaaaaa....

Näitasin küll kõiki oma võlusid kohtunikule aga naisterahvaste maitse on äraarvamatu. Mul on täppe lihtsalt liiga palju...

Auga välja teenitud teine koht. See, kes mulle parasjagu maiust annab on Margus. Tema õpetas mulle kõiki nippe, et ringis hea välja näha.

Teise koha eest sain preemiareisi Narva-Jõesuu. Peremees oli parasjagu liiga kaugele vette läinud, nii et mul tuli kiiremas korras päästeoperatsioon ette võtta. Õnneks lõppes kõik hästi.

Taas Saaremaal

Näe, päris suure torniga on hakkama saadud.

Ma ei saa aru, miks kõik Saaremaal ei ela. Seal on ju nii mõnus! Tegelikult, kui kõik Saaremaal elaks, siis enam nii mõnus ei oleks.

No on vaja niimoodi liikumatult seista. Aga eks ma siis seisa.

Ruumi jooksmiseks ja ja avastamiseks on seal küllaga, ning kui naabrid kaasa arvata ja veel naabrite naabrid kah, siis... no igal juhul tegemist jätkub.

Esimese hooga oma valdusi üle vaadates sain saagiks ühe mitte elava linnu. Suure uhkustundega tõttasin seda oma pererahvale näitama, kuid selle asemel, et rõõmustada saagi üle koos minuga, petsid nad selle alatul kombel minu käest välja. Tõsi, asemele sain ühe hea maiuse, nii et ega ma selle üle eriti ei kurda.

Puhkan, aga olen valvas, äkki toimub midagi ilma minuta.

Kõige rohkem meeldib mulle naabrite valdusi inspekteerida. Ükspäev sattusin naabritädi kanalasse. Pean ütlema, et kanad on üsna mõttetud linnud ja nende ninamees kukk samuti. Küll ma kutsusin neid minuga mängima ja koos kiiremaid ringe tegema, kuid ei midagi. Selle asemel, et elust rõõmu tunda, hakkasin nad hoopis kaagutama ja paaniliselt kanalas edasi-tagasi lendama. Pidu ei kestnud kaua, tuli naabritädi ja seletas, et kand ongi sellised paanitsejad ja mul on parem koju minna. Mis teha - vanemaid inimesi tuleb kuulata.

Kõige mõnusam on juua otse kraanist. Te ei oska?