Mai viimasel nädalavahetusel sai ette võetud reis idapiirile, et isiklikult veenduda, kas Sõpruse sild on siis omadega täitsa läbi. Kuuldavasti on teise poole mehed hoolivamad oma autojuhtidest, sest ei luba raskeid masinaid sillale, sild olla varise-misohtlik. Jälgisin siis seda liiklust seal sillal, kuid mingit ohtu ei märganud, sild oli autosid täis ja liiklus toimis. See tegevus aga ei huvitanud mind eriti ja sõit Narva-Jõesuu randa tundus olevat tunduvalt parem mõte.
Meri oli ikka väga suur üllatus. Kuidas saab seda vett, mis mu joogikausis on nii palju olla? Tegelikult hiljem selgus, et päris sama vesi see ikka ei olnud kah, see vesi mida ma joon on hea, rannas aga oli see soolaka maitsega.
Kuigi meri sahises vaikselt ja oli igati sõbaraliku moega ei tahtnud ta vaatamata minu korduvatele kutsetele minuga mängima tulla. Võib-olla nii suured asjad ei mängigi väiksematega?
Kutsusin ja kutsusin, aga ei midagi.
No kui ei taha mängida, siis lähen ja otsin muud tegevust.
