Tartus toimunud näituse magasime maha. Muidugi mina siin süüdi ei ole, sest kes mind, kutsikat, ikka kuulda võtab. Nii juhtuski, et sain kutsikana osaleda veel 17. novembril Sillamäel toimuval rahvuslikul näitusel. Saan ju 28. novembril üheksa kuuseks ja siis ma ei ole enam kutsikas.
Terve päeva olin tahtmist täis, sest enne olin ju kodus tublilt harjutanud ringis jooksmist ja hammaste näitamist. Kuid just siis. kui tuli kõik oskused välja panna, läks mul kõik sassi. No mitte päris kõik aga ikkagi.Ilusa tippiva jooksu asemel tuli mul väljai galopi ja kalpsamise vahepealset. Seda muidugi pahaks eriti ei pandud - ikkagi kutsikas veel. Aga need täpid! Nojah, mida teha. Ega ma sellepärast ennast värvima kah ei hakka!
Siin oleme Margusega juba oma kapakud ära teinud ja ma näitan parasjagu milline peab olema ühe toreda, rõõmsameelse ja terve kutsika trimmis kere.
Ka kohtunik oli seda meelt, et kere on mul hästi arenenud. Olin talle selle eest nii tänulik, et püüdsin talle kohe musi teha aga seda ei peetud heaks tooniks. Aga eks ma siis õpi, selleks ma kutsikasju olengi.
Lõppkokkuvõttes läks siiski hästi, minu eksimustele vaadati läbi sõrmede ja anti eriauhind perspektiivika kutsika eest.
Rosett oli ilus küll, kuid hambaga katsudes täiesti maitsetu. Aga kes mind kuulab, selle asemel seda natuke käristada võeti ta minu käest hoopis ära ja nüüd on ta teises toas seina peal. Aga minul on ilma selletagi tegemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar