Tõepoolest, see oli nii. See on selline kogemus, mida kellelegi soovida ei tahaks. Juhtus see aga nii: nädal aega tagasi tahtsin minna hoovi oma asju ajama ja seepärast küsisin üsna nõudliku häälega välja. Muidugi mind lasti. Samal ajal ajas naabrimees autot hoovi ja värav suurde maailma oli lahti. Millegipärast nõrgeneb sellisel juhul mu kõrvakuulmine kümneid kordi ja nii ei kuulnudki ma kui peremees mind keelas. Vabadus! Mida aga vabadusega peale hakata? Muidugi minna maailma uudistama ja kuna on neli käppa, siis ainult jooksuga.
Siis see kõik juhtuski, auto tuli hirmsa hooga ja ma sain sellise löögi, et lendasin nagu õlekubu sealt eemale. Ainus mõte oli, et peremees minuga ei pahandaks ja ruttu pugeda tema kaitsva selja varju. Mis edasi sündis, ei taha ma rääkida. Karjed, ehmunud näod ja... kus on peremees, ruttu ruttu tema juurde, tema aitab.
Äkitselt olin ma tema süles, ssis toas ja hetk hiljem autos. Arst, tilguti, röntgen, süst ja mingi võõras puur. Kuidas ma ei tahtnud sinna üksi minna. Süst hakkas vist mõjuma, sest olemine muutus kuidagi eriti uduseks. Mõni aeg hiljem tuli peremees mulle järgi. Püüdsin kõigest väest saba liputada, kuid see oli millegipärast eriti raskeks muutunud.
Kodus avastasin, et on äraütlemata mõnus oma puuris lamada ja ümberkaudseid jälgida. Lubasin endale, et enam kunagi ma ära ei jookse.
