Ülemere suvekodus

See tuli äkki. Peale lõunat läks mingiks sebimiseks lahti, millest ma esialgu suurt midagi aru ei saanud. Kõik käisid edasi-tagasi mingite asjadega, see tegi mulle palju nalja, sest on ju igati vahva hammastega siit ja sealt kinni haarata ja asjalist mängida. Suure sebimise käigus läks vist lõunasöök kõigil meelest, igal juhul mina seda ei saanud. Selleks ajaks olin juba aru saanud, et nüüd hakkab midagi toimuma. No muidugi, mind tõsteti autosse ja läksimegi. Ega vahepealsest ajast ma suurt midagi ei teagi, silm vajus lihtsalt kinni.

Kui ma ärkasin, sõitsime just mingi müriseva asja peale, nagu hiljem aru sain, oli see praam. Küll ta ikka mürises, aga ega ma ei kartnud, omad olid ju lähedal.

Ning siis olimegi kohal. Kui te vaid teaksite, kui palju uusi lõhnu seal oli... ja rohi, mis oli kõrgem, kui mina. Ringi sai liikuda ainult suurte hüpetega. Hiljem sõi üks mürisev riistapuu selle rohu ära. Proovisin ka ise seda närida, aga ei maitsenud see rohi mulle eriti.

Igal juhul on väga tore rohus terve päeva ringi tuuseldada ja siis õhtul muguvas tugitoolis natuke laulujoru harjutada.

Soolaleivapidu

Hei, teie seal, olete kutsutud minu soolaleiva peole! Nagu ikka kombeks, peale paaripäevast sisseelamist tuleb korraldada soolaleivapidu. Seda ikka selleks, et külalised tooksid toredaid kingitusi, mida saaks oma igapäeva toimetamistes ära kasutada.

Kui ma oma vanast kodust lahkusin, läks nii kiireks, et unustasin needki vähesed asjad, mida olin jõudnud omaks pidama hakata, kaasa võtta. Seega tulin sealt ära kaks kätt taskus või õigemini neli käppa all. Hea, et uues kodus ootas mind päris oma elamine - teleri kasti sisse tehtud pesa. Arvestades tänapäeva kinnisvara hindu, arvan, et see koht läks karja juhil üpris kena kopika maksma.

Just selline, kaaruksega, nägi välja minu esimene kinnisvara.

Aklimatiseerunud paar päeva, vaatasin natuke tõsisema pilguga ringi, et kuidas oma kodu veelgi mugavamaks teha. Silma jäi mingi pehme, ümmargune ja triibluline elukas, mis vedeles jõude diivanil. Minu väikeste hammaste kutsele järele andes, nõustus ta hakkama minu küljealuseks. Paar päeva hiljem lisasin oma asjade nimistusse ka sooja pleedi, mis sama tarbetult diivanil vedeles. Sellega olid esialgsed ettevalmistused tehtud.

Kõige tähtsamad on käpad, need peavad hästi puhanud olema.

Soolaleivaks sain hästi toreda rohelise vaiba, millel on hea joosta ja vahel ka pikali heita, kui väsimus peale tuleb.

Aga mida tood sina mulle soolaleivaks?

Vaip toodi küll, aga sirgu ei tõmmatud. Eks ma pea siis ise seda tegema.

Rahvusküsimus

Sündisin 28. veebruaril 2007 aastal Riia linnas, Lätimaal. Teate, täiesti normaalne koht sündimiseks. Kuna mu isa oli Tartust, ema aga Riiast, siis söömisest, magamisest ja mängimisest vabal ajal mõtlesin ma rahvusküsimuse üle. Nagu isegi aru saate, ei olnud seda aega just ülearu palju. Ning pean ütlema, et midagi tarka ma kah välja ei mõtelnud.
Oma passijärgse nime järgi, mis on Saulites Ythair, võiks arvata, et ma olen läti inglane, ei, pigem läti juut. Ah, nüüd läks päris keeruliseks. Tegelikult ei ole see üldse tähtis, oled sa lätlane või keegi teine, vähemalt siis, kui oled ainult 7 nädalat vana. Tähtis on see, kus, kellega ja kuidas sa elad.
Vaatamata kõigile, kui hakkasin sõitma oma uude koju, mis on juhtumisi ka minu isa maa, hakkas rind uhkusest paisuma. Eestlane olla on ikkagi uhke ja hää, eriti oma isamaal. Tahtsin kohe laulujoru üles võtta, aga kahjuks ei tulnud mulle sõnad meelde. Tulid meelde hoopis mu õed ja vennad ja meel muutus natuke kurvaks.

Uues kodus nõudsin kohe korralikku maalähedast nime, nagu Pauka, Polla või Muri. Õnneks on olemas minust targemaid, ning selle tulemusena sain nimeks Riki. Teab mis maalähedane see nimi nüüd just ei ole, aga tähtis on see, et seal on "R" täht sees.

Uhke ja hää on olla uues kodus. Olen juba 9 nädalat vana.

Ja siis tulin mina, üleni valges

Ega ma seda päris täpselt ei mäleta, aga nii nad räägivad. Esimesed paar nädalt ei näinud ma midagi, õnneks on mul hea nina, mis söögi- ja joogikoha eksimatult üles leidis. Siis, kui ma nägema hakkasin, oli nii minu kui ka mu vendade ja õdede kasukal mõned üksikud mustad täpid. Mõned tahtsid meis aga eriti silma paista ja olid hankinud kusagilt pruuni värvi täpid. Muuseas, ka ninaots on neil pruun.

Alguses mõtlesin, et hangin endale kah pruunid täpid, aga siis mõtlesin ümber, must värv on ikkagi soliidsem ja sobib meesterahvale rohkem.

Just, see olengi mina, seitse nädalat vana.