06 mai 2010

Kuidas ma naabri kukega mängisin

No tegelikult ei tahtnud ma teda üldse ahistada. Olin suvekodus Saaremaal ja toimetasin oma toimetusi õues, kui üks naabrite kassidest istus ohutus kauguses maha ja hakkas mind jälgima. No iga endast lugupidav koer oleks endast välja läinud. Püüdsin kassile selgeks teha, et see on minu territoorium aga või ta sellest aru sai. Lõpuks jõudis talle midagi kohale ja kass läks omi toimetusi tegema.

Tuli ka p1eremees minu haukumise peale välja ja hakkas mind tuppa viima. Kõik olekski korras olnud, kui mitte väike vääratus ja ma olingi vaba. Loomulikult tahtsin sellele kassile selgeks teha kes siin on peremees. Tiir ümber maja ei andnud tulemust. Naabritädi juurest kostus mingit kaagutamist ja ma otsustasin korra sealt läbi põigata.

Väiksena sai seal päris tihti käidud, nii et ma enam vähem aimasin, mis seal on. Minu üllatuseks oli neid kaagutajaid seal päris palju ja kui ma nende karjast läbi tuiskasin, jätkus kaagutamist tükiks ajaks. Tiir ümber lauda ja ja uuesti karjast läbi. MMMMõnus… Veel korra… Siis üritas aga kukk minuga asju ajama hakata aga kukk pole ju miskit koer! Siuhh ja kaks sabasulge oli minu hammaste vahel. Kukk läks sellise kohtlemise peale närvi ja püüdis mind nokaga äsada. No ega minagi papist poiss pole ja järgmisel momendil oli mul juba suu kuke sabasulgi täis. Veel üks tiir ümber lauda. Pean tunnistama, et kukest suurt jooksjat küll ei  ole.  Selle ajaga kui ta jõudis pool ringi teha, tegin ma vähemalt kaks! Igal ringil sai ka natuke kuke sabast näksatud ja teda ergutatud kiiremale jooksule.

Kahjuks oli aga kuke kisa nii suur, et peremees oli hetkega mul järel. Püüdsin talle küll näidata, kui lõbus mäng mul parasjagu pooleli on aga see ei andnud tulemusi.

Lõppes see mäng siiski õnnelikult – kukk on elus ja terve, tõsi küll, ilma sabata. Mulle määrati aga mitu tundi tubast aresti.

Mõtisklemas

Kommentaare ei ole: